Teine Virtuaaljooks - KA TEHTUD!

Kui nädala keskpaigas sai joostud 400 meetriseid lõike ja suhteliselt nii nagu poleks homset päeva, siis täna jooksin oma Virtuaaljooksu 5km ära täiesti mitte-suremise tempos.

Arvestasin, et kui võtan sihiks isegi 4:45 min/km, siis pole midagi katki, vaid see on hea tempo, aga esimesel kilomeetril vaatas vastu juba 4:31 ja tundus, et asi polegi kõige hullem! Mõni kilomeeter läks sinna 4:33 ja nii, aga viimane sai joostud ikka kiiremini ehk 4:23 min/km. Kuna jooksin staadionil, siis ei hakanud üle väga jooksma sellest viiest kilomeetrist nagu on soovituslik (Marathon100.com lehel ilutseb kiri, et joosta võiks distants + 100m otsa). Mina uimerdasin 20 meetrit otsa ja nii see läbi saigi. Järjekordselt jooksin välimisel rajal. Ma ei tea ausõna, miks on tekkinud ka ringi keskele joon, sest mina sealt igatahes läbi ei jooksnud. Mu kell ilmselt teleporteerus ja arvas, et nii on lihtsam... Kahjuks gps ikkagi käsib kokku joosta 5 km ja nii pole isegi lõikamisest kasu :D

 Tulemusi ma ausalt ei tea ja kas ma nii väga hoolingi, sest üle mitmete aastate on joostud vähemalt isklik 22:26 (kirja läheb ikka 22:31 selle ülejoostud numbri pärast)! Eelmine oli 23:02, aga saavutatud 10 km jooksul. Nii, et õnneks on aega veel end ribadeks joosta. Ma ausõna kavatsesin joosta nii, et oleks jube raske ja jalad piimhapet täis, aga milelgipärast oli peale 1 km tunne, et ei julge..ja see tunne oli lõpuni :/ No ma ei tea, kas mul on nii suur hirm selle mõistuseta jooksmise osas või lihtsalt on aastad teinud mind ettevaatlikuks (ja ka mõned kogemused). Igatahes hea on tõdeda, et see on joostud veel varuga, et võib-olla suudaks isegi koos rahvamassi ja suure adrenailiiniga nii veel 10 km lõpuni pingutada. Kui eelmisel Virtuaaljooksul (loe lähemalt sellest siit), mis oli 10 km, oli mul närv natuke sees, siis täna valdas mind tuim rahu. Ma ei tea kas asi oli selles, et mu koer oli seekord staadionile vaatama tulnud :) Või lihtsalt hing juba ihkab massiga jooksmist. Tänane mass oli ainult see, kui jalgaplli mängivad lapsed vahepeal staadionil tuiasid ja ringi jooksid...

Terve jooksu aja oli muidugi nagu ikka MEGAtuul ühest suunast vastu. Kui tänaseks lubati vihma, siis õnneks pääsesin kuiva jalaga ja ilma veritsevate kõrvadega (punane juuksevärv hakkab vihmas mööda kõrvu alla voolama...), siis see tuul tegi asja mitmekordselt tagasi. Aga vähemalt on graafik ikkagi (minu jaoks) ilus, kuna tempo on enamvähem ühtlane ja pulss suhteliselt stabiilne. Punased kõverikud on alla 3x, sest tegin sügavaid hingetõmbeid, vähemalt mul aitab see hingamisele kaasa. 

Muidugi saadeti nagu ikka enne jooksu ka number, mida ma endale siiski ei kinnitanud, sest muidu oleks mind vaadatud ilmselt kui pooletoobist .. aga mõttes oli see minuga!

Ja selgub, et ma olen igavene number 6. Ka eelmine jooks olin nr 6... Vähe sellest, et ma koguaeg number kuue saan, siis isa nimetas mind kunagi igaveseks kuuendaks, kuna ma olingi...igavene kuues ja ilmselt olen siiani, sest eelmisel virtuaaljooksul olin ma ka 10 km kokkuvõttes kuues koht! Nii, et neid kuusi on aastatega tekkinud vähemalt juba kümme vist. Millal ma küll selle numbri alistan?

Aga mis on kokkuvõte? Meel on rõõmus ja jalad on täiesti korras. Muidugi see "korras" selgub alles ilmselt homme hommikul.
Kahjuks on praeguseks see Virtuaaljooksusari vist läbi, sest nagu ma aru sain, siis uued jooksud tulevad äkki sügisel vms. Peale jooksu loositakse välja ka mõned raamatud ja Suunto pulsikell, mida ma nii väga endale tahaks! Kindlasti ma ei võida seda, sest ma ei võida kunagi midagi, aga näete! Vähemalt see kell motiveeris mind osalema :)